Katse eesmärgiks oli (i) võrrelda-hinnata erinevas vahekorras graanuli ja liiva segude vee kinnipidamisvõimet ajas ja (ii) taime tähtsamate toiteelementide (NPK) absorbeerumist graanulis.
L100 – liiv 100%, GR100 – graanul 100%, L25 – 25% liiva ja 75% graanuleid, L50 – 50% liiva ja 50% graanuleid, L75 – 75% liiva ja 25% graanuleid.
Järeldused.
- Kõige väiksem vee kinnipidamisvõime oli variandil L100, kus vett imendus 23% kuiva liiva algkaalust ja kõige suurema vee kinnipidamisvõimega oli GR100, kus imendunud vee kogus oli ka kõige suurem (876% graanulite algkaalust).
- Kõige kiirem veekadu oli variandis L100, kus juba 14. päevaks oli kogu lisatud vesi katsepotist kas nõrgunud või aurustunud. Katsepottides, kus graanuli osatähtsus oli suurem, oli veekadu aeglasem ja kahe nädala möödudes oli lisatud vee kogusest graanulites ca 30% veest veel alles.
- Peamistest taime toiteelementidest oli lämmastiku ja kaaliumi kontsentratsioon graanulitest väljanõrutatud vees 100% ja 90% vastavalt, samas fosfori kontsentratsioon väljanõrgunud vees oli vaid 17%.
- NPK kompleksväetiste puhul vees raskemini lahustuvate kaalium- ja fosforühendite suuremate molekulide liikuvus 100% graanulite substraadis võib olla tugevasti pidurdunud.
- Väetamisel võib arvestada, et väetisega substraati viidava lämmastiku kogusest ca 100% jõuab ka taimedesse. Fosfori ja kaaliumi puhul taimedele kättesaadav kogus graanulist võib olla vaid viiendik.
Aruande koostaja:
Maarika Alaru
EMÜ PKI teadur
e-post: maarika.alaru@emu.ee
Mob 53005867
Tartu, 11.11.2015
